Oli üks selle ajaarvamise Suure Reede varahommik.

Pilves ja udusudus soe ja märg, ajavahemik ca 5:30-7:30, kui Valgusprintsess Ra: Ma leidis ennast  ühe toreda rõõmsameelse seltskonnaga kusagil, mingeid asju ajamas.

Sel korral olid tema tegemised seotud “Ilumaailma” teemade ja tegemistega, ning teistel olid omad teemad.

Keskkond oli erinev tema ärkveloleku omast, kui nii saab öelda, sest ega ta Kehastus Katrinina tihtipeale enam hästi aru ei saanud, millal on see “Päris” ärkvelolek ja millal “Uni”.

Igaljuhul tuli selle rõõmsameelse  seltskonna tegemistesse “Paus” ja nad suundusid ühiselt kusagile “Poodi” ja/või “Raha järele”.

Juba bussis olles selgus, et sõit toimub mere poole ja Valgusprintsessi lähedal seisev sõber teatas, et tema igaljuhul läheb ujuma.

Valgusprintsess tundis, et tema hetkel ujumisega ei liitu ja seda mitte sellepärast, et väljas oli varakevad ja vesi alles sulatas jääd, vaid sellepärast, et tal olid teised eesmärgid selle sõiduga seotud.

Ta teadis, et kõigeks ei ole neil ühiselt aega…

Sisemine tunne kirjeldas sõitu, kui “Rannamõisa” kanti ehk siis Põhja-Eesti kaldal lääne suunas…

Vahepeal vahetus bussis rahvas ja suhtluskeel muutus ka, rohkem nagu “Maardu” kanti oleks hoopis tee neid viinud. Samuti muutus akendest väljavaadates kirjapilt erinevatel majadel.

Bussis kuuldus jutte, et enamus need nähtavad poed on ammu suletud ja seisavad tühjalt ja et see “Pood”, kuhu nad sõitsid, on veel üks vähestest toimivatest selles piirkonnas.

Buss jõudis oma lõpppeatusesse ja eemalt paistis meri ja kõnealune “Pood”.

Selles poes sai Valgusprintsess koos selle sama sõbraga, kes bussis ta kõrval oli, natuke ringi vaadata ja leidis omale ühe imeilusa uue rahakoti.

Talle tundus, et see sõber, kes oli lubanud ujuma minna, seda vist enam ei tee, kuna oli otsa jooksnud ühele oma tuttavale kohalikule müüjatarile, ning asunud aktiivsesse vestlusesse.

Samal ajal, kui enamus seltskonnast olid juba poest lahkumas, toimus kahes kassas vahetus ehk alustas tööd uus - õhtune vahetus.

See sõbraga rääkinud müüjatar sulges oma kassa peale valgusprintsessi sõbra teenindamist ja suunas teda aga hoopis uue kassiiri poole.

Valgusprintsess Ra: Ma oli üllatunud sellisest käitumisest, kuid ei teinud sellest numbrit, vaid liikus teise kassa poole.

Teise kassa juurde oli aga tekkinud juba pikk saba klientidest ja samaaegselt kogunenud vahetust alustava kassiiri ümber kohalike müüjate punt, kes siis lõpetasid oma päeva ja peale nende teenindamist kiiresti koju soovisid minna.

Riideid nad ei vahetanud, pani Valgusprintsess tähele, ja teenindatud said nad märkamatult.

See pikk klientide saba suhtus kõigesse sellesse väga rahulikult ja loomulikult- ju oli see tavaline osa päevas.

Lihtsalt NiiOn.

Ra: Ma seisis ka sinna, kus need “omad” olid pundis, sest ta sinna ju suunati, ning vaadates seda pikka saba, tundus talle, et kui ta nüüd sinna saba lõppu läheb oma uue imelise rahakotiga, siis jääb ta seltskonnast ja bussist maha…

Vaevalt oli ta seda jõudnud mõelda, kui vahetust alustanud kassiir teda kõnetas ja alustas oma “Uue Päeva Mängu” rõõmsatujuliselt!

Samal ajal lahkus ka tema sõbra kõrvalt seni juttu puhunud müüjatar ja sõber jäi teda sealsamas kõrval ootama.

Kassiir võttis Ra: Ma käest selle ilusa läikiva musta-kuldse rahakoti ja asus seda imetlema, vaatas igast küljest ja ka seest, ning siis teatas kõva häälega

“Nii ilus ja tore asi aga tal on üks suur viga! Tal pole ju raha sees!!!” naeris ta laialt samal ajal.

Jah nii on, kõik naersid kaasa - Tõde ju.

Valgusprintsess ütles siis, et tegelikult ta Raha järgi ju tuligi ja boonusena leidis ka selle rahakoti sealt.

Sellepeale võttis kassiir suure kastitäie säravaid küldseid münte ja tõstis ülesse “Kas selle?” ja Ra: Ma mõistis, et neid münte on palju ja vastas, et “selleks on tal pigem vaja ilusat samet-või nahkset kotikest, kuhu need kõik kallata saaks!”

Siis võttis kassir välja paki uusi kortsutatud rahasid, mis olid ca A5 või A6 suuruses mõõdus ehk 2-3x suuremad, kui viimati nähtud sai.

Sahmis sele pakiga ja ulatas Valgusprintsessile neist kaks kortsus paberit ja rahakoti ja ütles, et “nüüd võid oma ameerika plastikutükist loobuda ja ära anda” ehk ta pidas silmas pangakaarti, mis Valgusprintsessil käes oli.

Olles oma kätte võtnud need värsked ilusad, kuid kortsutatud värvilised Rahad hakkas ta neid põnevusega uurima ja küsis oma sõbralt ja ka kassiirilt

“ Kas need on päris?

Kas meil vahepeal uus raha tulnud?

Kas see ongi kõik mille järgi ma tulin?”

Vastused tulid “jah-jah see on uus raha võta vastu ja ole õnnelik!“

Ra: Ma oli!

Ta ei teadnud midagi selle väärtusest küll aga oli see ilus ja ennenägematu!

Ta mõistis ka miks nad olid kortsutatud, sest teisiti ei olnud kassiiril turvaline neid inimestele anda ja kuna raha on ju kangas, siis ei juhtu temaga kortsutamisel midagi muud, kui, et kergendab üksteise küljest lahti eraldamist.

Ta tänas kassiiri ja eemaldus “poest” jäädes koos sõbraga neid kahte suurt värvilist Rahapaberit imetlema.

Ühel oli peal 50 ja teisel 65.

Kiirelt vaadates neid numbreid, luges ta välja endale vajalikud sõnumid.

5+11=7 ehk tegemist on Hinge ->

50 - muutustega 5 dekaadil ümber päikese ja

65 - Meistritaseme muutused Tingimusteta Armastuses. 

Aitäh, Aitäh, Aitäh nende sõnumite eest Saturn ja Venus ütles ta vaikselt!

Number oli paremal ülemises nurgas mõlemil nii 65 kui 50, ehk liikumine paremasse ja kõrgemasse sagedusse!

Need värvilised Pildid, mida oli kujutatud nendel Rahadel, viisid teda Vana Vene Muinasjuttude maailma.

65 oli kuninglike pehmete punakate kuldsete ja pruunikate põhitoonidega, kus keskel oli viisakalt kummardav ehk reverance’i tegev Kuningapoeg või Rüütel vms

Millegipärast oli 65-l puudu tükk tervest ristkülikust aga ta ei olnud katki ega rebitud, ta oligi selline.

50 oli värskete “Imerial Jade ja Peridot” rohekate ja kuldsete põhitoonidega, millel oli 4+1 voodit väga ilusti seatud ja nende ees seisis Empress või Imekaunis-Vassilissa oma helerohelises maani kleidis ja “krooniga”.

See Rahapaber oli terve, ilma puuduvate osadeta.

Olles asetanud need imelised värsked, tema jaoks veel rohkemaid sõnumeid kandvad Rahad, uude rahakotti, kiirustas Valgusprintsess sõbra järel juba ootavasse bussi.

Jõudes bussi avatud ukseni tabas teda teadmine, et ta ei saa ise astuda bussitrepist ülesse ja ta palus ulatada endale käe, mis aitaks tal ülesse astmele end tõsta.

Käsi sirutus ja Ra: Ma sai tõstetud bussi peale.

_____

Miks ei saanud Valgusprintsess Ra: Ma ise bussi astuda?

Sest Valgusprintsessi Maapealne kehastus - Katrin oli asetanud vahepeal magades oma jalad liblika asendisse - jalatallad kokku tõmmanud - ning sealt välja liikumine saab toimuda väga ettevaatlikult peale pikka poosis olemist.

Ta ei hakanud oma Maapealset kehamasinat lõhkuma ja leidis lahenduse kohapeal, kuidas läbi palutud “käeulatuse” ta bussile sai tõstetud.

________

Nii saigi läbi seekordne Teadlik kahe maailma vaheline Une-lugu Valgusprintsess Ra: Ma Maapealsetest seiklustest ja peagi Katrin ärkas rahulikult ja pani selle seikluse koheselt kirja, et seda lugu ka sinuga jagada.

Armastusena,

Valgusprintsess Ra: Ma ♥️