Kuidas saab lapsest (tüdrukust) naine?

Selline huvitav küsimus tõusis minus laupäeval pinnale, kui tegin kodus üht konstellatsiooni meetodil tunnetamist, näiliselt üldse mitte selle küsimusega seonduval teemal.

Kuna ma ei osanud selle küsimusega midagi peale hakata, siis kirjutasin selle igaks juhuks lihtsalt üles. Vastuse sain ma ootamatult hoopis järgmisel päeval.

Ma olen nii tänulik neile kahele vaprale naisele, kes julgesid pühapäeval tulla ühe oma varjuga kohtuma, sest kõik, mis ilmnes puudutas meid sügavalt.

Eriti liigutav oli saada kinnitust, et me ei peida varjudesse ära mitte ainult oma nö negatiivseid omadusi ja tundeid, vaid ka vägagi ilusaid, julgeid ja positiivseid, mis on kunagi kellegi teise jaoks olnud liiga palju ja seetõttu oleme need endasse ära peitnud.

Me saime kõik korraga kogeda seda südant lõhestavat ja hinge matvat tunnet, kui me eemaldame endast midagi väga ilusat, selleks et sobituda halli massi.

See oli täiesti hämmastav kogemus, kus nii eemalduv vari; inimene, kelle vari eemaldus ja mina, kes ma seda jälgisin – kogesime kõik samaaegselt väga sarnast kogemust nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

See oli justkui puust ja punaseks näide meie ees ja sees, et mitte miski pole valusam, kui omaenda olemuse hülgamine teiste arvamuste või ühiskonna normide nimel. Selle kogemuse tunnistajaks olles oleks tahtnud täiega nutta. Võib-olla just seetõttu paljud meist kogevadki endas tihti mingit seletamatut valu. Iseenda poolt hüljatud olemise valu. Ja see on topelt valu, kuna me kogeme endas nii selle osa valu, kes hülgas kui ka selle osa valu, kes on hüljatud.

Ühes vanas gospelis on sõnum, mis on mind aastajagu väga kõnetanud ja mis väljendab nö varjutöö olulisust:

See, mis on sinu sees – kui sa ei too seda endast välja, siis see hävitab su. See, mis on sinu sees ja sa tood selle endast välja, päästab su.

Nii ongi. Olgu need meie anded, oma hääl, mida me ei julge teistega jagada või allasurutud nö negatiivsed tunded - kui me neid endas varjul hoiame, siis nad lõpuks hävitavad meid ennast. Kui me aga toome nad enda ja teiste jaoks nähtavale, siis need päästavad meid.

Väga äge oli kogeda, kuidas meie enda poolt loodud pilt iseendast (selline, mis oleks teiste poolt aktsepteeritud) on nagu sõnakuulelik tinasõdur oma käskija ees – valmis olema ja tegema kõik, mida käskija ütleb ning kes ei näe midagi, mis/kes on tema ümber. Ja alati on tal suunurgad pisut ülespoole, nagu ühel heal tüdrukul peaks olema.

Ning kogeda, kuidas see kujutluspilt hajub laiali niipea, kui looja/käskija fookus liigub pärisosale, sest ta ongi olnud vaid illusioon. Ta pole olnud päris.

Kuna otsus oli, et me kõik kohtume just selle osaga endast, keda siiani pole tahtnud näha, kuid kelle nägemine praegusel hetkel kõige olulisem on, siis ka mina kohtusin enda jaoks väga olulise varjuga, mille nägemine on mind elu jooksul väljapool vägagi häirinud.

Selgus, et see oli justkui varju komplekt, sest siis, kui miski oli juba lahustunud, ilmus nähtavale veel midagi. Nüüd seisin varju lähedal tema vastas, kuid pilk eksles üle varju suutmata talle silma vaadata.

Ja siis tuligi eelmisel päeval kerkinud küsimus uuesti päevavalgele.

Millal saab lapsest naine?

Kui olin küsimuse kõva häälega välja öelnud, teadsin koheselt vastust ja vaatasin varjule silma.

Lapsest saab naine, kui ta julgeb seista mehe ees ja talle silma vaadata – olles MITTE VÄHEM ega ROHKEM kui see, KES TA PÄRISELT ON!

Samal hommikul meenunud eelneva elu kogemus, mis tuli päevavalgele 2019 aastal ja milles oli minu jaoks olnud mõnevõrra selgusetust, sai sel hetkel oma lõpliku selguse.

Selliselt naiseks saamise juures on vaid see konks – me saame seista ja vaadata mehele silma sellena, kes me päriselt oleme (mitte vähem ega rohkem), KUI me ise tunneme seda, kes me päriselt oleme ja julgeme seda olla.

Kuni me pole kindlad ja kardame seda, mis meis võib vallanduda ja nähtavale ilmuda, kuni me kardame täiega tunda kõiki tundeid, mis meis peidus on, me kardame käituda vastavalt oma olemuse häälele, kardame väljendada omaenda häält, rääkida oma tõde, siis seisab mehe ees laps, kes otsib kaitset, püüab end kaitsta, õigustada, püüab aru saada, kuidas ta peab olema, et meeldida/sobida, kes ei julge võtta vastutust, kes näitab näpuga teiste peale, annab hinnanguid ja sildistab…

Ma ei tea, kas see toimib ka meeste puhul, et nad saavad poistest meesteks siis, kui nad suudavad seista naise ees ja vaadata talle ausalt silma, olles mitte vähem ega rohkem, kui see, kes nad päriselt on, kuid ma tunnen, et mina tahaksin küll näha endale silma vaatamas sellist meest, kes tunneb ja teab, kes ta päriselt on ning ei püüa olla ei rohkem ega vähem.

See on see, miks mina tunnen praeguseks, et see on kõige olulisem tee nö tervenemisesse – õppida tundma ja vastu võtma kõiki enda osasid sellisena nagu need on. Et olla päris. Et olla terviklik.

Varju olemasolu õppetund suuremas plaanis on õpetada meid aktsepteerima seda, mis on, nii nagu see on.

Kui me suudame ennast näha kõigena, kes me päriselt oleme ja ikkagi end aktsepteerida ning armastada, siis suudame seda teha ka inimestega enda ümber.

Varjudele silma vaatamine aitab meil eristada selle, mis on olnud lihtsalt ego programmist loodud illusioon sellest, mis on päris.

See, mis on olnud illusioon, lahustub teadlikkuse ja armastuse valguses olematusesse ja alles jääb vaid see, mis on päris.

Varju olemus õpetab meid integreerima kõik selle, mis on päris, tagasi tervikusse. Integreerimise käigus transformeerub kõik see, mida olime halvaks pidanud, kingituseks.

Nii näeme, et miski pole hea ega halb, vaid täidab oma olulist rolli selles jumalikus elu mängus.

Järgmine „varjust armastusse“ grupiruum on avatud veebruaris ja eraseansid ka varem. Oled väga oodatud kui tunned, et oled valmis end päriselt vastu võtma. Üks enda hüljatud osa korraga.

22. jaanuar