Õnnistatud täiskuud otse tõusumärgis. 12.05 kell 19.56. 22.12 kraadi Skorpionis. Vahetult peale homset emadepäeva, ühendust Musta kuuga 11.05 hommikul ja Päikese lähenevat ühendust Uraaniga 18.05. Ja juba 25.05 siirdub ka Saturn Jäära. See Skorpioni täiskuu seal tõusumärgis koos Saturni viimaste sammudega Kalades saab tõesti tõsta teadvusesse iidvanadki asjad, mis veel olnud hinge peal. Täiskuu on kogemuse kulminatsioon ja ammendumise läbi vabanemine. On aeg tunnistada endale asju, mida vast varem veel kättegi ei saanud. Ja Marss on Lõvis, trigoonis Veenusega Jääras! Jupiter Kaksikutes veel õhutab nende vahel. 😀 Küllap nad armastavad endale elu sisse!  Küllap annavad endale elamisloa! 🌺🌺 *** Avastasin, et mu eilne avaldus elamisloast sobitus nagu supsti läheneva Skorpioni täiskuu ja ka emadepäeva teemasse. Emadepäeva just selles kõige sügavamas võtmes, mis avab Mateeria, materiaalse kogemuse.  Mater on ema. See kogemus on inimteadvusele emalik ja viib sündi. Eneseteadvuse sündi. Kuidas saada elamisluba? Kellel on õigus seda anda? Kellel on õnne seda kanda? Lisan siia juurde kaks jutukest oma raamatust ja luuletused emale ja tütrele, mis sündisid just siis, kui Veenuse tähepunkt jõudis Jäära ja oli kevade sünnipäev! Sõitsin Elvasse ja Tartu maantee ääres kirjutasin. 😀 Tõesti! See täiskuu ja see teema puudutab mind!❤️🙏 *** /Täna ma kirjutan mutritest. Mateeria kõnetab mind kõnekamalt kui iial varem. Mutter on mateeria alusstruktuur. Mandala on energeetiline mutter. Planeediorbiidid ja astroloogiline kaart on kosmilised mutrid. Mutrid hoiavad tervikut materiaalses kogemuses koos, hoiavad toimimist tervikutes. Mutrid on masinates ja mutrid on karussellides, veerevad mööda ratastes. Ka inimene võib olla mutter. Kõige kõrgemas materiaalse kogemuse kontekstis on ta nagu kosmiline mutter. Seda me kohtame sünnikaartides. Iga inimese sünnikaardis on terve Universum, on lõpmatus, on tema kogemuse tagune terviklikkus, kõrgem korrapära,  tema kogemuse kordumatu unikaalsus, tähendusrikkus ja vabadus. Vastutus kasvada tajuma seda perspektiivi, ärgata äratundmisse sellest muidugi ka. Inimelu üleskasvamise vastutus. Ka kõige pinnapealsemas kontekstis võib inimene olla mutter.  Materiaalse tasandi toimimistes on inimene mutrina justkui universaalne toimimise ühik. Ta on vastupidi täiesti individuaalsuseta, unikaalsuseta. Ta on süsteemi käsutäitja, masinavärgi nimetu osa, kellel pole muud tähendust, kui hoida materiaalset teenindavat skeemi koos ja toimimas. On hea, kui ta alistab oma tahte täielikult süsteemi teenistusse ja kui ta on, nagu töövahendid ikka, võimalikult heast materjalist, kvaliteetne, odavalt saadud ja töötab ilma igasuguse mürata. Süsteem ei salli muud keset kui tema enda oma ja mutrid peavad olema seest tühjad, et neid sinna otsa kruvida, kuhu vaja. Niisiis, maine mutter tekib mateeria teenistuses olles, sest mateeria on vaimu teenistuses 100% alistumises, ja kui inimene alistab ennast mateeria teenistusse, saab ta osaks mateeria toimimisest. Ja paradoksaalsel kombel just need omadused, mis inimeses nii hingeväärtuslikud – armastus, hoolimine, abivalmidus, tagasihoidlikkus jne –, muudavad inimese kiirelt kasulikuks mutriks. Ta loovutab lihtsalt oma tahte mõne süsteemi toimimise teenistusse ja temast saab mutter kusagil materiaalses masinavärgis. (Materiaalsed masinavärgid on muidugi ka ennast vaimseks, intellektuaalseks vmt kutsuvad masinavärgid.) Mulle avanes see ülim polaarsus inimese teel äkki mutri kujundi kaudu! Tänu mulle avanenud võimalusele töötada nagu maine mutter ühena paljudest, kes hoiavad maailma masinavärki töös,  võimalikult täpselt ühesugustena, võimalikult samu liigutusi sooritades, võimalikult odavalt ja suure kasumiga masinaomanikule, keda vist polegi olemas, sest suures masinavärgis on lihtsalt palju kihte mutreid. Neid kustuvaid kosmilisi mandalaid ehk inimsilmi, kes ei vaata kuhugi peale kella. Lootes mutrite peale selles ajamutris, mis lubavad ühel väljamõõdetud hetkel sel abstraktsel sooritusolendil vabaneda nõidusest ja pääseda kuhugi iseendaks olemise unenäkku. Ja siis on mul ka võimalus töötada kui kosmiliste mutrite sügava ja kordumatu unikaalsuse väljapuhastaja. Kellegagi tema sünnikaardi juures ammutada nagu kosmilisest kaevust allikavett ja tähesära. Nähes tähendusrikkuse sädelust ja kirgast selgust ärkamas enda vastas olevates kosmilistes mandalates. Kordumatu Inimese silmades. Kõige kõrgem mutter ja kõige madalam mutter. Ühe sama Inimese lõpmata sügav sirutus ja ulatus. Pannes need ühte kokku endas, ongi teemant sündinud. Selline teadvus, mida enam ükski süsteem ei formaadi ega uinuta. Milles on alati sügaviku sära ja lennujoone kõrge kaar. Iga tavalise maise toimetuse sees võime armastada päriselt, tunnistades inimkogemuse kogu ulatust. Inimese saatust, mis on poolenisti osadus vaimuga ja poolenisti osadus mateeriaga. Ja see armastus ei kaota enam enda ega teiste tähendust. Saab seista koos teistega ja ulatuda juurtega põrgusse, ladvaga taevasse ja lihtsalt olla kohal. Unikaalne ja üldinimlik. Mutter on ka ema tähistav sõna mõnes keeles. Siingi peegeldub mateeria ja tema ülim võime toetada sügavaimas ja teenida isetuimal kombel teekonda. 🌺/ *** Mis on surm? Nähtavas näitab ta lõppemist, aga sisimas teeb ruumi algamisele. Elu hingamise vormiline ilming. Surm on justkui oma laste teenistuses esialgu demoniseeritud loomise ema. Kuni lastel on pime periood. Kui nad avavad oma olemuse silmad, oma südamesilmad, ärkavad äratundmises, alles siis see needus enam ei kata ema. Aga mis siis ikkagi on see pime periood? Või õigemini kus see on? Eks see on justkui kutsikatel, kes sünnivad algul pimedatena. Inimeste pime periood tähendab seda, et nad ei tunne veel iseenda ja elu olemust. Loomise olemust. Ja seetõttu tunnevad end pidetuna. See paneb kinni haarama loodust. Siis juba ennast identifitseerima looduga, hankima loodut. Mitte looma. See muudab nad toetujaks ja tarbijaks. See aga on juba justkui tagurpidi pööratud pilt iseendast. See paneb omakorda koguma loodut, säilitama loodut, varastama loodut jne. Aga loomine on muutumine, mis lähtub nähtamatust. Nagu me näeme loodust kerkimas nähtamatust. Ja eks ole ju ka selle protsessi teine pool meiega. Nähtavast taas nähtamatusse. Me kõik justkui teame, et tuli on loomise sümbol, aga väga vähe on neid, kes tule ääres istudes tema olemuse mõlemat poolt teadvustavad. Et me näeme aine kadumist neisse loomise leekidesse. Et me näeme kõige radikaalsemat muutumist mustast valgeks nii sujuvalt, et ei teadvustagi seal soojas kumas omavahel juttu puhudes, kuidas valgest puidust saab must süsi ja mustast söest valge tuhk.  Loomisesse kuulub ka kadumine. Ei saa piltidest filmi, kui ükski kaader ei kao uute kaadrite saabumise heaks. Ei saa teha uut sammu vana lõpetamata. Ja nõnda see pimeduse aeg oma olemuse suhtes peabki algul heaks vormilist muutumatust või toetava igaks juhuks üha juurde kogumist, mis selles vaimupimeduses kaitseks tohutu tundmatu pimeala eest. Omaenda teadvustamatuse pimeala eest. Ja ka elu emal on sel perioodil üksnes hoidjana teadvustatud Mateeria ülesanne. Tema nähtamatu hingepool on demoniseeritud elu kohutava vaenlase – surmana. Nii hoiab ema sel ajal justkui hinge kinni. Sest laps kardab ema hingamist. Kardab muutumist. Kardab surma. Sunnib salgama sisemist ja kogub kaitseks välimist. Ise kogub ja kutsub seisakusse kogudes hävingut.  Aga surma ja muutust kardab. Nii saab muutumisest vägivald. Meie eluhingamisest kohutav köhimine, kägistamine, vägistamine. Elust saab piin. Ja nii see ilmnev olukord aina enam demoniseerib loomise ja iseenda hingepoolt. Looja isa kõrval anduvat ema. Sest laps ei tea ju veel midagi mehest ja naisest. Alasti olemise voogavast väest. Kires andumisest. Ja elu hingavast olemusest. Ta viibib veel hoidja Mateeria ruumis ja ema hing koos oma muutumise pööretega on talle algul sama hirmutav kui öö ümber kaitsva kodumaja. 🌺/ *** /Tütreke kallis, mu südame päike. Tema soojuse sumedalt hubisev leek. Südamepäikese valguskiirtes särav ja avanev elutee. Olgu sel teel ilu lopsakaid roose, Süütuse õrnu meelespäid. Olgu tukkmusta hobuse tulist jõudu. Elu viljapõldude  tuules kiikuvaid päid. ❤️/ *** /Hoidja ema, Su kannatlikkus ja kandvus. Ikka toetanud samme lapse kõhkleval teel. Ajast aega ja ammugi. Juba ammu. Siiski kaua ei märka ju seda veel. Ema hoidmist  ei ole lapsel mahti näha. Liiga palju ju avaneb, ootab ees. Ja ka emana, olles lapse selja taga, iseennast ei märka ema hooliv meel. Alles nüüd, nähes last oma tütre kätel, äkki põlvkondi emade käsi näen. Hoidja ema mu silmis ja südames ärkab. Kuldab kulgu ja õnnistab. Tänus vabastab väe.❤️/ ***